📖 Minu jutukogus: Erinevatest hetkedest elus ja loodusest võin leida inspiratsiooni

  linnulaul tuul tasaselt lendab puude okstes ja maapinna lähedal.    * Vaikus. See teistmoodi vaikus, siin enam ei ole hädasid. Vaid on palju-palju erinevaid kive tundub kui suisa lõputult! Nimetahvlid, kes olid nad kunagi. Kes millist elu elas, tegusid tegi või ei jõudnudki ta üldse tegudeni! Kuid tegu on tegelikult ju sündiminegi!    * Minna sinna kellegi juurde elusa hingena. Tahta maailma vaadata oma silmad avada lõpuks... või siis ringi keerata ja tagasi minna sinna sinna kuhugile...   * Inimesed käituvad nõnda erinevalt! Need mahajääjad. Kellele mis tähtis on ja kellele teise soovid näivad kui lihtsalt peotäis rannaliiva.    *

  et kas otsa saama hakkavad need minu kiisu-Tämmy jutupalakesed, aga siis täiesti kogemata juhtus nii, et nüüd mu kallis kaaslane ka teada sai, mismoodi maitseb arbuus, sest tema "emmel" korraks käsi vääratas...    * Aga alustaks siis niiöelda algusest: toodi arbuusi ja ikka seda õiget, seemnetega ju! No ja kiisu-Tämmy kaaslane siis sellega maiustas, aga kassike uneles oma kaaslase süles parasjagu. Ja siis mammal korraks käsi vääratas... ning kiisu kasukale taldrikult veidi arbuusi mahla peale valas.    * Tämmy tegi plaksti silmad lahti hetke mõtles veel ja siis - mamma sülest plehku pani oma aseme juurde läks ning oma kasuka pesemine korralikult lahti läks! Ka ikka sealt ju, kus mahlaloiguke ka pesitses nüüd.    * Tundus et kassil arbuusi mahla vastu vist midagi ei olnud, sest oma kasukat ta puhastas ikka väga hoolega! Tämmyl on väga tore  selline asjalik-tark-tõsine pilk, mille peale mina tavaliselt lõpuks  naerma hakkan! Ja selle momendi lõbusas tujus nimetasin siis: &quo

  minust mööda lausa tuhises esimest ja teist kordagi veel. Nõnda kiire oli tema lend. Kas pöördus lõpuks tuul selles otsata kuivuses ning ta tajus lillede lõhna veel, et õite peal jalutaks ja kohaliku toiduga ennast kosutaks.    * "Kuhu küll nii kärmelt lendad sa?" - nii mõtlesin vaadates talle järele. "Kas muutunud õhuvool tõi kaasa magusaid sõnumeid või kus on see koht, mis sind juba ammu taga igatseb?"    * Tugevast tuulehoost kantud lendled kui killuke päikest või tajud ehk õhus juba varsti saabuvat vihma ja äikest!? (04.07. '21)

  jäid aia taha maha. Ei kaunista tema lehesoengut enam suvepäikese kullane sära, ega talvekarguse lumine sädelus.    * Selle puu nuuksed jäid maha vastehitatud aia taha ja lõpuks vaigistas needki hääletud oiged sae lärmakust pritsiv hääl, sest tema võim oli nüüd sääl... Läbi inimese selle ilusa kasepuu kallal!    * Nii veelgi langeb puid ja maha jääb hääletuid nuukseid. Kändudelt pisarad pühib tuul, päike paitab õnnetuid oma sooja, hella embusega aitab.    * Ei küsitud kaselt, kas tohib. Ei küsitud! Ta vaid uue ehitusele lihtsalt ette jäi! Nii ilusa looduse hääletud nuuksed tuul viimaks taeva alla laiali pillutab, sest saag uutsorti tulijatele siin teed nüüd sillutab!    * Ei küsi, kas tohib! Ei arutle - kas on ikka vaja? Ta hoopis lärmaka häälega küsib: "Mis sa siin ikka ohid? Sul kellegi kodu soojaks kütta on tulnud nüüd aeg!" (27.04. ´17)

  vaibub viimnegi hääl ja tumenev taevakaar näitab - õige varsti  öö ongi käes.    * Mu köögiakna juures sirelis veel paar lindu häälitseb. Siis okstes rabelevad nad ja lendu tõusevad. Sinna eemale... Tumeroosade pilvetupsude poole! Ning edasi, kaugemale veel... Päikesele järele kahekesi koos! Kuni vaid tillukesteks täppideks muutuvad nad sihikindlas lennuhoos.     * Ja selles suveõhtu vaikuses vaid sirelipõõsas oma tugeva lõhnaga neile veel kaua lehvitab järele... (09.07. ´20)

  helide kakofoonias oleks - vaikus. Ainus mõistlik sõna, kui su süda lööb hellade tunnete taktis, oleks - armastus. Ja meil kõigil on vaja neid mõlemaid! (07.03. ´21)

  vilksatab akendest tulesid ja sa tead - kodutare nõnda kutsuvalt ootamas on sind.    * Hoovivärav valla, selgesse taevasse tõusnud on suur ümmargune kuu. Ta oma kuldse valgusega sinu teed, su sammegi kaunistab.    * Selja taha jääb vaikne rada, soe tare aga lõpuks haarab oma õrna embusesse sind! Ja üle maa laotub suure täiskuu  hilisõhtune soov - head ööd teile kõigile! (03.12. ´21)

  kiigun tasa, justkui hällis, aga ise lükkan hoogu. Lükkan tasapisi hoogu õrnas tuulevoolus.    * Laulan laulu, sõnu sean, võtan suvest hetki kokku, kiigel laulud löövad lokku.    * Pargis puude all on pingid, nende kõrval kaunilt nikerdatud inglid. Istuvad ja kuulavad minu lauluheietusi, inspiratsioonivälgatusi.    * Nii siin istun, nii siin kiigun jalgadega lükkan hoogu... mitte palju...parasjagu, et saaks tunda oma laulust mõnu, mille ise valmis seadsin mille ise meisterdasin.     * Pargis pingid  ja ka inglid vaikselt kuulatavad mind. See on nende vaikne sundus - kõiki ära kuulatada, olgu vaikne jutuvada või siis hoopis kisa, kära.    * Aga minu laulud kiigel, minu vaiksed loomingud - sõnad okstele jäid rippu nagu raagus, hallil põõsal punakirjud kirkad marjad! (11.07. ´19)

  ja ilusaid, armsaid, huvitavaid pilte vaadates on kadunud see elusate sõnade sära, huvitavate sõnastuste kompositsioon, mis on üllatanud mind ennast, teisi aga veelgi rohkem!!   * Olen kui kinni kiilunud otsides enese seest reaktsioone, seda üliemotsiooni, millega varem maalisin sõnadega pilte.    * Mis toimub minu sees? Vastuste otsimine, kahtlemine, kõhklemine... On see madalseis? Kas nii jääbki? Ja see suveöö vikerkaare lõke, mis seal maas põles majast eemal - kui imedel minu silme ees oli lubatud lausa nähtavale tulla! Või kui kujutasin end soravalt tuulejumalanna kõrvale lendama iseendale kirjutatud muinasjutus.   * Need hetke sisemised mõttepildid, need öösse uinumise eel keeruliste - peente mõtetena peas ketravad lood, mis mitte kunagi paberile ei jõudnudki...    * Nüüd igatsen sind minu säravsiniste tiibadega loomingulind! Kõik sõnad on ju olemas minu sees, kuid nad on lihtsalt  minu sees vakka! Ja neil puuduks kui see õige sära.    * Olla armunud kellessegi, millessegi. Olla

  ja siis äkitselt üks eriti jäme valgusevihk tammepuusse sisse lööb kuni juurteni! Kuid see painduv, laienev valgusevihk ei kao maasse, vaid laotab maas end ümber puu otsekui kaitse!    * Aga selle poolekslöödud tammepuu tüvi näeb välja nüüd kui elus kaitsja, sest tema õõnsusesse saab pugeda, vihma eestki varju otsida! (07.05. ´24)

  kuidas sa sööd maksapasteet - nii väga närida tahaks seda pehmet ollust ja sellest kujuneb välja tõepoolest paras matsutamine, mis mulle suisa naeru ajab peale! Sest su matsutamine kõlab ju päris häälekalt! Ja siis.... Hetkeks, vaid hetkeks luban endale pealetükkivat mõtet sinust - sinust, kes sa nüüd juba mõnda aega ehk oled seal, ilusat värvi pilve peal.   * Sina, kes sa õpetasid mind armastama, või oli see hoopis meeletu kiindumus! Nii, nagu sa seda tegid ehk siis - nagu mu laps ütles mulle - kaks üksikut hinge leidsid tol hetkel teineteist!    * Ning nüüd enam sinust mõtteid enesele ei luba, sest ma ei taha võrrelda ning veel vähem tahan ma veelkord oma hinge katkemiseni pingule tõmmata nii,  et suurest valust pisarad silma tulevad ja endas uuesti kurvastuse esile kutsuda!   * Vaid seda soovin ning püüan, et armastus,  mida mulle õpetasid sina, saaks ja võimalustmööda saabki osaks praegu kiisu - Tämmyle nii palju,  kui ma seda tegudesse panna suudan ja saan!    * Ja kiisu - Tämmy

  tuleb tüdruk väike üle kastemärja heinamaa, tumepunaseid kirsse täis said tema kleiditaskud väiksed. Paar kirsimarja pisikesse pihku ka täitsa ära mahtus - nõnda rikkalik olnud oli täna tema punane marjamaa!    * Ta proovis kõiki mammusid korraga suhu toppida, kuid väikene suu nõnda palju ju ei mahuta! Ükshaaval hoopis mõnusam on süüa - seda tüdruk avastas ja kodus köögis suhkrutki tassis neile peale raputas! (09.08.´19)

  puudutused nõnda hellad südamele tehti pai, kui füüsiliselt väga haiget sain. Soojad sõnad, puudutused hellad - tehkem haiget saanud saanud südamele pai!    * Kuhu inimlikkus jäi, küsib mõni hapusuu! Ei see jäänud kuhugile, täitsa elab ikka veel!    * Naeratust ja südamesoojust osta ei saa - liig võlts oleks ju siis ta. Naeratust ja südamesoojust müüa ei saa - ei ole nii ilusat karpi, kuhu neid pakkida!    * Naeratus ja südamesoojus kõige ehedamal kujul pakitud on särasilmse inimese sisse, kes naudib ka vihma ja tuuli, oma peopesal kokku loeb väikesi taevapisaraid ja kelmika näoga sinult küsib: "kas sina ikka ka märjaks said?"     * Soojad sõnad, puudutused hellad, südamele tehtud pai - kas suuremat rikkust olla sai! See hingekellad õrnalt helisema lööb, sa lihtsalt naerata ja vaata - ehk maailm naeratabki sinule ka vastu! (10.07. ´18)

  Kena  vanapaar, keda ammu tean, ikka bussiaknast nad mulle lehvitavad, kui mind bussipeatuses näevad ning minu silmad ka otsast lõpuni rõõmu on täis!    * Eile see vanahärra bussiaknast suurest heast meelest suisa õhumusi mulle saatis ja tema abikaasa hästi armsalt mulle lehvitas! Meil vastastikku oli üksteist taas tore näha!   * Nad oleksid mõttes mulle justkui armsad tädi-onu või siis vend ja vennanaine! Ei siiski - sest nüüd päriselt ju mul on vend ja vennanaine olemas!     * No siis ikkagi nagu mõttes mu lihased tädi ja onu! Ja nii see elu on väga huvitavaid üllatusi  teinekord täis ja inimesed, kes tegelikult on meile täiesti võõrad, need inimesed suhtuvad äkki meisse kui armsatesse omadesse! Ning siis näen, et bussiaknast see keegi armas tuttav suisa õhumusi saadab, sest kevadpäike õitseb taevas ning inimestel on ehk ka olla veidigi kergem!    * Või ehk on siis nii, et kui selle inimese vastu otseseid ja suuri kohustusi pole siis pole ka kõrgeid ootusi või nagu ühes armsas mult

Kevade ilu kõigile ju korda lä´eb! Kümme miljonit kaunist pilti õues ja sotsiaalmeedias - sest inimesed saavad kevadest rõõmsad olla!    * Aga kas sina ise ka õitseda, õnnelik olla saad? Või murekurrud silmade ümber aina vagusid teevad?   * Aga - ja  kui oled õnnelik siis - näiteks minul äkitselt armsa telefonikõne ajal tekkis väljend - päike õitseb! Seda vist keegi teine varem öelnud ei ole? Vot mine tea... Ja keegi lisas veel juurde kifti keelevääratusega et - päike lausa lõõritas kaunis maikuu taevas! Ja miks ka mitte ah?! Olla teistmoodi, kasutada ka teisi, ent samas armsaid väljendeid, see ju ka okei!!    * Päike särab, taevast juba varahommikul kaunistab. Ja võib olla päikesel ka hea meel, et on kevad, et tema kõrval ei laiuta pilved! Siis päikegi rõõmustab ja oma soojade silitustega õrnalt suudleb Maad! Äratab kõik elule ja nähes ise seda ilu, õitsebki ka tema ise!    * Kui sa tunda saad, et südamele taas tehti suisa pai, siis päikegi särab ju eredamalt veel! Kui sa näed - su ho